Tartu

otsustasin, et hakkan ennast jälle interneti kaudu Välja Elama(eelmist blogi pidasin u 1 kuu). Ma ei tea küll miks, kes seda ikka loeb ning ega ma väga tahagi, et keegi seda loeks. See veel puuduks. Ma ei viitsiks seda ise kah lugeda. Kirjutada mulle meeldib, aga lugemine----see on juba täiesti teine asi.
Koer tahab õue. kohe tagasi.

Jälle üks blog juures, kus kirutakse mehi ja räägitakse pidutsemisest. Ei tea. Ma pole eriti suur pidutseja ega meeste jahtija. Kui ei ole, millest siis kirjutada. No one veel teisi igavaid teemasid nagu näiteks - mis ma täna süüa tegin. Suurepärane teema! Täna ma tegin keedetud riisi kuivatatud tomatitega, kuhu lisasin veel mingisugust oliiviõli-basiilika möksi, lisasin veel puhast oliiviõli ja hea lusikatäie voolavat mett. Tuli päris hea. Ei, ma ei ole Anni Arro.
Andestage rumalad lauseehitus vead, komavead, kõik õigekeelsust rikkuvad vead. Neid hakkab olema siin palju.
Häirima võib hakata ka minu pidev inglise keele kasutamine. Selline harjumus ei ole tulnud viimaste aastatega. Eluaastast 6 olen olnud bilingual. Ei ole selle üle uhke, vastupidi. Eesti keel on niigi omadega hädas ja siis üks loll veel juures, kes tahab olla trendikas ja läänelik. No aga ma ju pole läänelik ja veel vähem trendikas.
Miks ma küll kirjutan nii nagu ma pöörduks teise või kolmanda isiku poole? See juba vana häda. Kunagi sai liiga palju omaette räägitud, siis ema kinkis mulle ruttu-ruttu päeviku. Selline tütarlapselik, roosa ja kiisud olid peal, tabalukk oli ka ees. Kõik selleks, et äkki tüdrukul on vajadus kellagagi rääkida, siis vähemalt ei tee ta seda avalikult vaid kirjutab kuhugi üles. Seda ma tegin. Kogu tekst oli kellelgi suunatud, nähtamatu publik, kes naeris minu naljakate situatsioonide üle. Pidev vajadus esineda ja entertainida olid suletud ridade vahele, tabaluku taha. Et mind närvi ajada püüdis vend Karl(neid vendi on kaks, Tony - vanem ja Karl - see keskmine, mina kõige noorem ja viimane) tihti tabalukku lahti murda. Mind häiris see kohutavalt. Milleks selline jama, seal polnud ju kirjas midagi sellist, mis teda huvitaks.

Kuid nii ka siin blogis. Kirjutan teile, kellele iganes.
Ja muideks see blog on ka raviv. irooniline. Kui aasta-paar tagasi perearst, kelle juurde ema mind sundis minema sest väidetavalt mul olid "suured probleemid", siis tegi too mulle testi(sellest kuidas Kõigele annavad vastused Testid, sellest hiljem) siis sain teada et tegu ei ole ainult masendusega vaid Ikka Depresiooniga ning siis anti valida, kas lähen Tableti peale või Psühholoogi-psühhiaatri(ma ei oska neil vahet teha) juurde. Ei ole mul selle jaoks raha. Helistasin küll ühele, aga nii kui too oma tunnitasu välja ütles----ei ei ei. Aga nagu ma aru saan, siis ma pean kellelegi oma Kurba Juttu puhuma. It might as well be you. Vähemalt ei ole mingit mõttetut vastukaja oodata. Sõpradel pole vaja seda juttu kuulda, endilgi probleeme.

Millest siis alustada?
Krt küll koeral silm haige ja raha operatsiooni jaoks võtta ei kusagilt.
Juba hakkab poole parem.
Minul hakkab, koeral mitte

Teeme asja kasuliku-maks.
Inimesed, kellel hell süda ja midagi veel. Üks puudli koer, kellel silm väga Väga haige ootab teie poolset toetust. Ta on 10 a, oskab käsu peale istuda, lamada, käppa anda ja haukuda, sitsimisega on meil alati probleeme olnud. Talle meeldib patjade peal magada, makrapulki süüa ja ennast protesti mõttes näljutada(ta keeldub söömast liha. Mina teda selle idee juurde ei suunanud!).
Aga peale 2 x kui maal kass talle küünega silma lõi, peale seda on silm kokku kuivanud ja on vaja välja opereerida. Lood on sitad. Pangakonto numbrid.....ah who am i kidding

ma olen väsinud. ei viitsi kirjutada. lähen ja parem loen.
Võib olla kirjutan kunagi veel midagi, kui mul muidugi enne ei õnnestu ära unustada selle blogi olemasolu või password